Miks me kordame samu suhtemustreid? Pilguheit lapsepõlve, perekonna rollidesse ja ebaküpsete vanemate mõjusse
Kui inimesed tulevad teraapiasse, ütlevad nad sageli:
"Ma ei saa aru, miks ma satun alati samasugustesse suhetesse."
Partnerid võivad olla erinevad, kuid emotsionaalne kogemus kordub – kas tunned end hüljatuna, nähtamatuna, vastutavana teiste tunnete eest või pead pidevalt tõestama oma väärtust.
Pereteraapia vaatenurgast ei sünni need mustrid tühjalt kohalt. Sageli on nende juured perekonnas, kus me kasvasime.
Laps õpib armastust perekonnas
Lapse jaoks on perekond tema esimene maailm. Seal õpib ta, mida tähendab armastus, lähedus, konflikt, vastutus ja kuuluvus. Laps ei küsi: “Kas mu perekond on terve?” Ta küsib alateadlikult: “Kuidas ma pean olema, et siin ellu jääda ja armastust saada?”
Kui vanemad on emotsionaalselt küpsed, siis nad suudavad last näha sellisena nagu ta on. Nad võtavad vastutuse oma tunnete eest ning laps ei pea kandma täiskasvanute koormat.
Kui aga vanemad on emotsionaalselt ebaküpsed – näiteks väga kriitilised, kontrollivad, sõltuvad lapsest või emotsionaalselt eemal – siis laps kohandub. Ta hakkab võtma teatud rolle, et süsteem toimiks.
Need rollid ei ole teadlikud otsused. Need on ellujäämisstrateegiad.
Perekonna rollid
Pereteraapias nähakse sageli, et lapsed võtavad perekonnas erinevaid rolle. Näiteks:
Hea laps või päästja
See laps püüab kõiki rahustada ja hoida perekonnas rahu. Ta õpib varakult, et tema väärtus seisneb teiste eest hoolitsemises. Täiskasvanuna võib ta valida partnereid, keda tuleb pidevalt “päästa”.
Vastutaja või väike täiskasvanu
Kui vanemad ei suuda vastutust kanda, võib laps võtta liiga varakult täiskasvanu rolli. Ta hoolitseb teiste eest, surub oma vajadused alla ja õpib, et tema tunded pole olulised.
Nähtamatu laps
Mõnes peres on lapse turvaline strateegia olla võimalikult vähe märgatav. Ta õpib mitte segama, mitte nõudma, mitte tundma liiga palju. Täiskasvanuna võib ta suhetes tunda, et tema vajadused jäävad alati tagaplaanile.
Must lammas
See laps väljendab perekonna allasurutud pingeid. Teda võidakse pidada probleemseks, kuid tegelikult kannab ta sageli süsteemi varjatud valu.
Kui palju lapsi peres oli
Oluline on ka see, mitmes laps sa peres olid.
Vanem laps kannab sageli rohkem vastutust ja võib tunda, et ta peab olema tugev. Keskmine laps võib õppida end kohandama ja rahu hoidma. Noorem laps võib olla kas hellitatud või vastupidi – teda ei võeta tõsiselt.
Need kogemused kujundavad meie sisemisi uskumusi:
kas minu vajadused on olulised
kas mind märgatakse
kas armastus tuleb pingutuse kaudu
kas konflikt tähendab hülgamist
Need uskumused liiguvad meiega täiskasvanute suhetesse.
Miks me valime sarnaseid partnereid
Siin on üks paradoks, mida Gabor Maté sageli rõhutab:
me ei vali alati seda, mis on meile hea – me valime selle, mis on tuttav.
Närvisüsteem tunneb ära emotsionaalse kliima, mida ta juba teab. Kui lapsepõlves oli armastus seotud pingega, kriitikaga või emotsionaalse kaugusega, võib selline dünaamika tunduda kummaliselt “õige”.
See ei tähenda, et inimene seda teadlikult tahab.
See tähendab, et keha tunneb selles midagi tuttavat.
Sageli püüame ka alateadlikult parandada lapsepõlve lugu. Me loodame, et seekord suudame panna kellegi meid armastama viisil, mida me kunagi ei saanud.
Mustri muutmine
Pereteraapias ei keskenduta ainult partnerile. Küsimus pole ainult: “Miks ma valin selliseid inimesi?”
Olulisem küsimus on:
millised rollid ma õppisin oma perekonnas
mida ma pidin tundma või mitte tundma
milline laps minus püüab ikka veel armastust saada
Kui inimene hakkab neid mustreid nägema, tekib võimalus muutuseks.
See ei tähenda oma vanemate süüdistamist. Enamasti tegid nad seda, mida nad ise oskasid – sageli kandes edasi omaenda lahendamata haavu.
Aga kui me mõistame oma perekonna dünaamikat, saame me hakata tegema midagi uut.
Ja see on teraapia üks sügavamaid eesmärke:
mitte ainult mõista minevikku, vaid vabastada end sellest, mis enam ei pea korduma.
