Kui inimene pole kunagi saanud armastust, ei oska ta seda ka hoida

If you have never truly had or experienced something good in life, you do not know how to hold onto it — nor what to do with it.

Või romantikaanumalt öeldes — inimene, kes pole kunagi kogenud päris armastust, ei tea, kuidas seda kaitsta ja hoida, kui see lõpuks saabub.

On inimesi, kes ei ole terve elu jooksul kogenud päriselt turvalist armastust. Mitte sellist armastust, mis karjub, laguneb, kaob või teeb haiget. Vaid sellist, mis jääb. Mis hoiab. Mis on rahulik. Mis ei nõua pidevat tõestamist.

Ja kui selline armastus ühel päeval nende ellu jõuab, juhtub midagi kummalist — nad ei oska sellega midagi peale hakata.

Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad inimesed. Mitte sellepärast, et nad ei tahaks armastada. Vaid sellepärast, et inimese närvisüsteem tunneb ära ainult selle, mis on talle tuttav.

Kiindumustrauma

Kui inimese lapsepõlv, suhted või elu on olnud täis emotsionaalset ebaturvalisust, hülgamist, külmust, kriitikat või armastuse tingimuslikkust, siis muutub valu normaalsuseks. Kaos muutub koduseks. Ja rahu hakkab tunduma võõras.

Psühholoogias nimetatakse seda kiindumustrauma mõjuks. Inimene võib terve elu igatseda armastust — aga kui see lõpuks päriselt tema ette ilmub, aktiveerub temas hoopis hirm. Sest armastus tähendab lähedust. Lähedus tähendab haavatavust. Ja haavatavus tähendab võimalust kaotada.

Seetõttu juhtub sageli midagi traagilist — inimene lükkab eemale just selle, mida ta kõige rohkem vajab.

Mõned inimesed oskavad suurepäraselt ellu jääda, kuid nad ei oska olla hoitud. Nad ei oska olla armastatud. Nad ei oska uskuda, et keegi võiks jääda.

Turvaline armastus võib tunduda igav inimesele, kes on harjunud emotsionaalse ärevusega. Rahulik inimene võib tunduda „liiga vaikne" inimesele, kelle keha on harjunud draama ja ebastabiilsusega. Õrnus võib tunduda kahtlane inimesele, kes on õppinud, et armastus tuleb alati välja teenida.

Trauma mõjutab kogu keha

Trauma ei mõjuta ainult mälu. Trauma mõjutab seda, kui palju headust inimene usub end väärivat.

• kuidas inimene armastust vastu võtab

• kuidas ta konflikti kogeb

• kuidas ta lähedust talub

• kui palju headust ta usub end väärivat

Selle kõige keskmes on eneseväärtus. Inimene, kes ei usu sügaval sisimas, et ta on armastust väärt, hakkab sageli lõhkuma ka kõige ilusamaid suhteid. Mitte teadlikult. Vaid alateadlikult.

Ta võib eemalduda. Muutuda külmaks. Kaduda. Luua distantsi. Või valida inimesi, kes talle haiget teevad — sest valu tundub tuttavam kui rahu.

Eriline lein

Ja mõnikord ei nuta inimene mitte sellepärast, et armastus lõppes. Vaid sellepärast, et ta kohtus esimest korda millegagi, mis oleks võinud olla päris.

See on eriline lein — lein mitte ainult inimese kaotuse pärast. Vaid lein selle elu pärast, mis oleks võinud olla. Lein turvalisuse pärast, mida inimene puudutas vaid korraks. Lein võimaluse pärast olla lõpuks nähtud, hoitud ja armastatud.

Aga kas ma olen päriselt armastatav?

See küsimus elab paljudes, kes pole kunagi turvalist armastust saanud.

Vastus on jah. Alati on olnud jah.

Kõige kurvem osa on see, et väga paljud inimesed ei hävita armastust pahatahtlikkusest. Nad hävitavad selle, sest nende närvisüsteem ei oska turvalisuses elada. Kuid inimene saab õppida.

Armastus ei ole ainult tunne. Armastus on ka oskus — oskus jääda, oskus usaldada, oskus mitte põgeneda, kui keegi muutub lähedaseks.

Ja võib-olla kõige suurem armastus elus ei ole mitte kirg. Vaid hetk, mil inimene õpib uskuma, et ta ei pea armastust välja teenima.

Et ta võib lihtsalt olla. Ja jääda armastatuks.