Meil oli ju nii tore… miks ta enam ei vasta?

Miks mõned suhted tunduvad õiged, kuid ei arene edasi?

Olen märganud, et paljud tänapäeva suhted ei lõpe suure konflikti või armastuse puudumise tõttu. Need lihtsalt ei arene edasi.

Kaks inimest kohtuvad, nende vahel tekib side, koos olla on hea ja kuidagi loomulik. Sageli on olemas emotsionaalne ja füüsiline tõmme — mõtted klapivad, vestlus voolab, keha rahuneb teise inimese juuresolekul. Isegi keha lõhn võib tunduda tuttav ja turvaline. See ei ole juhuslik, sest meie närvisüsteem tajub sobivust enne, kui mõistus jõuab seda selgitada.

Kuigi imekombel hakkavad paljud suhted just pärast läheduse tekkimist aeglustuma või eemalduma. Sageli juhtub midagi korduvat: kui üks inimene liigub emotsionaalselt lähemale ehk justkui kannab seda suhet, astub teine aga hoopiski samm tagasi.

See ei tähenda tingimata hoolimatust, kuid sageli tähendab see seda, et inimesed ei ole õppinud, kuidas jääda ühendusse siis, kui suhe muutub päriselt oluliseks või siis eemalduda kõigi jaoks turvaliselt ehk siis kellegi tundeid riivates.

Mis see siis on…

Närvisüsteemide ühendus:

Kui kaks inimest veedavad koos aega — eriti mitu päeva järjest — ei kohtu ainult nende mõtted ja tunded. Kohtuvad ka nende närvisüsteemid.

Koosolemine loob illusiooni ja ühtsuse, ehk rütmid ühtlustuvad, keha harjub teise inimese kohaloluga ning tekib turvatunne. Seetõttu ei ole lahkumine kunagi ainult füüsiline sündmus. Kõige rohkem jäädakse igatsema seda kontakti. Eriti just inimeste puhul, kes saavad turvaliselt rääkida, mõtteviisid ja laadid on ühed, soovid ja eelistused, maailmavaated. Ja just see rääkime võib olla üks suurimaid võtmeid kõige selle juures.

Aga pärast lähedust ootab aju loomulikult sideme jätkumist:

• kirjutame,

• jagame teekonda,

• hoiame kontakti,

• kinnitame, et ühendus on alles ka eemal olles.

See ei ole klammerdumine. See on seotuse loomulik käitumine.

Miks aga eemaldumine võib nii tugevalt mõjuda?

Pärast lähedust küsib närvisüsteem alateadlikult:

“Kas meie side jätkub ka siis, kui me ei ole koos?”

Tekib meeletult palju küsimusi ja aju ootab vaid kinnitust kõigele. Kui kontakt muutub katkendlikuks või emotsionaalselt kaugeks, võib kehas tekkida:

• tühjuse tunne,

• ärevus,

• pettumus,

• kerge hülgamise kogemus.

See ei ole draama. Mida paljud kohe seletama hakkavad. See on sideme katkemise pisikene lein — loomulik reaktsioon ühenduse nõrgenemisele.

Hea tunne koos olles ei ole veel turvatunne!

Sageli aetakse segamini hea enesetunne ja turvaline suhe. Hea koosolemine ei tähenda absoluutselt, et tulevikus võib “meid” oodata ees turvaline, ilus suhe. Tõeline turvatunne tekib alles järjepidevusest — sellest, kas kontakt püsib ka eemal olles, vaikuses ja igapäevaelus.

Peamine viga, mida tehakse…

Ära täida vaikust oma ärevusega…

Kui suhtesse tekib vaikus, on loomulik soov seda täita: kirjutada uuesti, selgitada rohkem, taastada ühendus. Kuid mõnikord ei vaja vaikus parandamist. Vaikus on informatsioon. See näitab, kas ühendus liigub mõlemas suunas või püsib ainult ühe inimese pingutusel. Kui side on elus, leiab teine inimene tee tagasi kontakti ka ilma veenmiseta. Samuti tuleb arvestada, et inimesed on erinevad, võibolla see teine vajab aega, et mõelda, otsuseid vastu võtta.

Kuidas aru saada, kas eemaldumine on tempoerinevus või piir?

Tempoerinevus koos autuse ja lugupidamisega teise inimese suhtes, kes on võimalikult tunnetes ja kontaktis rohkem eespool on ikkagi aus öelda, et ma vajan aega. See on austus enda ja teise inimese tunnete ja sisemaailma vastu. Kui aga kontakt jääb pikalt ühepoolseks, suhtlus muutub faktiliseks ja sinu sees kasvab rahutustunne/ärevus, siis ei ole küsimus enam tempos, vaid valmisolekus luua sügavam side, millega teine pool ei tule kaasa. Emotsionaalne kättesaamatus tekitab segadust, ärevust ja väga palju küsimusi.

Kui kontakt kaob ja aktiveerub hülgamise tunne

Mõned inimesed märkavad sellises olukorras, et nad hakkavad rohkem kirjutama, selgitama või kontakti taastama. See ei ole nõrkus. See on närvisüsteemi bioloogiline reaktsioon, mille eesmärk on taastada turvaline side ehk teisisõnu, ma ju soovin sinuga koos olla. Palun näe ja märka mind. See on see teada tuntud kilpkonna effekt - see, kes on ärev läheb rohkem ärevaks ja see, kes on vaikne läheb veel vaiksemaks. Turvalise kontakti loomine on aja andmine ja rahulik rääkimine üksteise tundeid ja soove arvestades.

Kas see suhe loob rahu või ainult kergenduse?

Ajutine kergendus tekib siis, kui kontakt taastub pärast ärevust. Rahu kestab aga ka siis, kui vahepeal on vaikus. Tihti sellisel hetkel inimesed tajuvad, aga ma vist ei tahagi teda. See on märk traumaühendusest ehk traumabond ja koht, millega võiks teraapiasse pöörduda, et tulevikus tervislikumaid kontakte luua ja nendega toime tulla. See on koht, kus kontakt endaga kaotatakse ja oluline on siinkohal esitada mõni küsimus endale:
“Kas ta hoolib minust?” vaid:
“Kuidas mina end selles suhtes tunnen?”

Aga, mida siis teha…

Tööriistad enda hoidmiseks

• Peatu enne reageerimist ja küsi, kas kirjutad rahust või ärevusest.

• Vaata mustrit, mitte üksikut hetke.

• Too tähelepanu tagasi kehasse ja hingamisse - iseendale.

• Ära kanna suhet üksi.

• Hoia ühendust iseendaga.

Suhe ei muutu turvaliseks seetõttu, et me pingutame rohkem, vaid seetõttu, et ühendus liigub mõlemas suunas.

Mõnikord ei näita suhte kvaliteeti mitte tunnete intensiivsus, vaid see, kui rahulikult sa saad selles suhtes olla.

Sest tõeline ühendus ei pane sind pidevalt küsima, kas sa oled oluline.

See laseb sul seda lihtsalt tunda. Turvalises suhtes inimesed saavad rääkida ja üksteise soovidega arvestada. Suhe on koostöö.

Kui see teema puudutas sind isiklikult, saad minuga kohtumise kokku leppida siin.