Miks me armume inimestesse, kes meid tegelikult haavavad?

Armumine ei vali alati õnne

Inimese psüühika otsib tuttavlikkust, mitte tingimata õnne. See tähendab, et meid tõmbavad sageli inimesed, kelle emotsionaalne dünaamika meenutab meie varasemaid kiindumussuhteid.

Kui lapsepõlves tuli armastus koos:

- ebakindluse - pidevad etteheited ja solvangud vanemate poolt, tunne justkui ma ei tee kunagi midagi hästi.

- emotsionaalse kauguse - kas ma saan oma vanematega kontakti, kasvõi kuidagigi.

- ettearvamatuse - ärevus ja pidev hirm, kas ma õnnestun oma vanemate ees või mitte.

- või vajadusega pidevalt pingutada. Ma pean pingutama, sest siis mind märgatakse.

siis võib täiskasvanuna just selline tunne tunduda „keemiana“.

Keha ütleb: see on tuttav. See on justkui traumaside, mitte armastus, mitte lähedus. Aga tuttav ei tähenda alati turvalist.

Miks valu võib tunduda armastusena

Närvisüsteem ei erista alati armastust ja ärevust. Tugev emotsionaalne aktivatsioon — igatsus, hirm kaotada, pidev mõtlemine teisele inimesele — võib tunduda sügava armumisena.

Tegelikult võib see olla:

- hülgamishirm,

- kinnituse otsimine,

- lapsepõlves rahuldamata jäänud vajadus nähtud olla.

Sellises suhtes muutub partner sageli mitte võrdseks kaaslaseks, vaid alateadlikult emaks või isaks, kellelt oodatakse lõpuks seda, mis kunagi puudu jäi.

Miks me siis jääme suhetesse, mis teevad haiget? Paljud inimesed küsivad endalt: „Miks ma lihtsalt ei lahku?” Põhjuseks ei ole nõrkus. Põhjuseks on kiindumus, sõltuvuslikkus. Kui armastus on varasemates kogemustes olnud seotud ebakindlusega, õpib psüühika, et läheduse säilitamiseks tuleb kohaneda, taluda ja vahel ka ennast kaotada. Siis muutub suhe ellujäämisstrateegiaks, mitte vabaks valikuks. Kordub sama muster, mis kordus lapsepõlves - tingimuslik.

Mis siis juhtub? Konflikt, mis tegelikult toimub meie sees. Sageli ei ole konflikt partneriga ainult praegu toimuv. See on kohtumine kahe sisemise looga üks osa meist igatseb turvalisust, teine osa kardab hülgamist nii väga, et lepib vähesega. Seepärast võivad inimesed jääda suhetesse, kus nad tunnevad end üksi isegi koos olles.

Millal aga hakkab siis muster muutuma? Muutus ei alga partneri vahetamisest. See algab hetkest, kui inimene hakkab märkama omaenda mustreid ilma enesesüüdistuseta. Kui ta õpib tundma oma vajadusi, taluma lähedust ilma ennast kaotamata, seadma piire ilma süütundeta. Muutub ka see, kelle poole ta tõmmet tunneb. Turvaline inimene ei pruugi alguses tunduda nii intensiivne. Ta võib tunduda isegi üpris igav. Aga turvalisus ei tekita draamat — ta loob rahu.

Armumine ei ole viga ega nõrkus. See on psüühika viis liikuda tervenemise suunas, isegi siis, kui tee läheb läbi valusate kogemuste. Me ei vali teadlikult inimesi, kes meid haavavad. Me valime sageli seda, mis tundub tuttav. Aga teadlikkus annab võimaluse valida teisiti, teha teisiti - teadlikud otsused ja suhtes liikumine.

Ja ühel hetkel ei tähenda armastus enam pingutust olla piisav, vaid kogemust olla nähtud sellisena, nagu me päriselt oleme.

Kui see teema puudutas sind isiklikult, saad minuga kohtumise kokku leppida siin.